Ajalugu

Pagariäri Pärnamäed tooted erinevad teistest, kuna aluseks on Mendzini suguvõsas aastatega loodud leiva küpsetamise traditsioonid, mis on alguse saanud enam kui 80 aastat tagasi. Pagariäri Pärnamäed jätkab esivanematelt päritud traditsioonide igapäevast kasutamist neid pidevalt ka täiustades.

Vanasti küpsetati igas kodutalus leiba nagu Liepkalni kodus. Läti ajal haris Naukšeni vallas maad väärikas talunik Janis Mendzinš. Temale kuulus 1928. aastal rajatud suur hoolikalt haritud talu Liepkalni - tõlkes Pärnamäed. Liepkalni põldudel kasvasid rukis ja oder, maja kõrval sirgusid suured pärnapuud.

 

 

Sügisel viidi vili veskisse jahvatada, rukis – rukkileiva, oder – sepiku küpsetamiseks. Laupäeviti sidus perenaine valge rätiku ümber pea ja pani taina leivakünasse hapnema. Siis köeti suur leivaahi kuumaks ja perenaine tõstis puust leivalabidaga suured ümmargused leivapätsid ahju. Juba varsti oli hooviski tunda värsket leivalõhna. Esimese leivaviilu lõikas alati peremees Janis ja suudles seda austusega. Liepkalni perenaine tundis erilisi meistrinippe ja tema päralt olid aastatega kogutud retseptid, mille järgi küpsetatud leib oli eriliselt õrna struktuuriga ja hästi toitev. Leivale lisati ka omakasvatatud lina- ja kõrvitsaseemneid ning köömneid.

Kuni 20. sajandi 70ndate aastateni kaitses ja hoidis Mendzini peremees oma talu haruldast õhkkonda. Teised talunikud õppisid temalt ja tema oli innustajaks teistele. Aeg ja sündmused ei säästnud ei peremeest ennast ega kindlat kodu. Kolhoosiaastatel Liepkalni talu hävis nagu teisedki. Kakskümmend aastat (1972 - 1991) hoidsid maa ja põllud oma jõudu, et heades kätes uuesti ellu ärgata.

Kui 90ndate aastate algul Janis Mendzini lapselaps Dagnis ja tema vend said tagasi Liepkalni talu maad, oli maja täiesti hävinud. Säilunud olid põldudeäärsed kivirahnude kuhjad, mida vanaisa oli ladunud, tähistades nii oma talumaa piire. Dagnis tundis kuuluvust oma suguvõsale ja soovis tugevdada katkenud juuri. Dagnise austus maa vastu ja unistus, et põldudel kasvab jälle vili, olid nii suured, et need täitusid üpris varsti. 1993. aastal, kui esimesed rukki- ja nisusaagid olid pekstud, taasalustas uus peremees omakasvatatud teraviljast leiva küpsetamist. Leiba küpsetati mitte ainult oma pere jaoks, vaid ka ümbruskonna inimestele. Tema ise valmistas juuretise, ise sõtkus tainast. Oma esimest küpsetist soovis Dagnis tugevat ja põhjalikku, seepärast sai leivakünasse segatud rukkijahu, millest küpsetati rukkileib - kõige lätipärasem ja kõige toitvam, millist küpsetatakse ainult Lätis. Retsepte ja meistrinippe leidis mees vanaema jäetud märkmetest ja kuulis ümbruskonna naistelt, kes kogu elu olid ise leiba küpsetanud. Hiljem retsepte täiustati ja parandati.

Päris leiva lugu algas Rhujas (Rūjiena) ajal, kui sealses ümberpaigutatavas puuküttega leivaahjus hakati leiba küpsetama. Ahi on tänapäeval eksponaadiks uusimas pagariäris Klintaine vallas Daugava jõe kaldal. Leib küpsetati ainult Liepkalni talus kasvatatud viljast, mis jahvatati kohalikus veskis. Tootmise kasvuga hakati vilja ostma kohalikelt talunikelt. Nii see jätkub ka tänaseni. Jahu jahvatatakse peamiselt Naukšeni veskis. Pärnamäed´e rukkileiba küpsetatakse endiselt ainult Lätis kasvatatud viljast ja me teeme seda lätipäraseid traditsioone jälgides juba viies pagariäris: Rhujas, Valmieras, Klintaine vallas Liepsalas, Riias ja Pärnus.